TERE

oktoober 29, 2009

Kõik alljärgnev on Pätaka ja tema emme Šotimaa reisi kirjeldus ja ühtlasi ka meie arusaam asjadest ja kohalikust keelest, mis ei pruugi olla otsast lõpuni õige, seega parandused kommentaaridesse teadjamatelt teretulnud! Asi on kirjapandud mõttega omada meenutamiseks mingit jutukest – lausa hämmastav kui kiiresti asjad ununevad – ja ka tuttavatele lugemiseks, sest milleks piinata keni inimesi oma reisimuljetega? Aga nii – loeb see kes tahab! Jajah, ikka vabandused õigekirja vigade pärast kah ette ja taha, parem ei oska.

Lisan veel juurde, et reisi planeerimise põhimõte oli ODAVALT. No meil on veel arenguruumi selles vallas.

SÕIT

oktoober 29, 2009

RYANAIR

Šotimaale sõidab Ryanair Riiast. Esimene asi, mida tasub teada, on see, et Riia lennujaamas ei saa eriti lihtsalt autost välja ronida. Vähemalt meie ei leidnud maja läheduses ühtki kohta, kus peatumine lubatud oleks olnud. Tasulisse parklasse sissesõiduks meil latte kaasas polnud. Mees, kes meid kohale viis, ei viitsinud ka hakata järele uurima kas ja kuidas kaardiga maksmine võimalik on. Seega kobisime autost kiiruga välja bussipeatuses. Tagasi lennates avastasime, et kohalikud lahendavad lennujaama pääsemise probleemi ohutulede vilgutamise abil, parkides mõned meetrid enne lennujaama-esist ringteed. Ja õige kah, mis iganes see parkimine seal parklas ka maksab – puhta nöörimine. Meie maha kobimine autost ei võtnud aega veerandit minutit kah, miks peaks parklas maksma veerandi või poole tunni eest?

Olime lennujaamas kohal rohkem kui kaks tundi enne lendu, samas oli pagasisaba ikkagi juba mitukümmend meetrit pikk. Noh, pole ju vahet kah, kus oma lendu oodata, kas sabas seistes või toolil külitades.

Kuna meie eesmärk oli reisida nii odavalt kui võimalik, võimalusel üldse tasuta, siis omast arust hirmus kavalatena leidsime, et minnes on meil kasulik osta ka pagasipilet. Nimelt arvasime, et odavam tuleb ikka Eestist toitu kaasa osta. Seega oli meie uhke plaan minnes võtta kaasa umbes nädala söök, odavad nõud ja muud padajänni, mille me siis nädalaga lihtsat ära tarbime ja seejärel kaasa võetud koti kah minema viskame, et pagasipiletit  ostmata tagasi lennata. Leidus meie majapidamises eriti nõme Marlboro reklaamiga kott, millest kahju polnud. Täpselt ei mäleta, palju see pagas nüüd üldse maksis, aga oma paarkümmend latti võis olla küll. Uurisime siis nii Tripist kui mujalt netist, mis nõuded käsipagasile täpsemalt on, et vähemasti riided saaks ikka Eestisse tagasi tuua, siis juba käsipagasina. Vist just Tripist lugesime, et Ryan olla oma nõuetega pagasile päris karm. Korraliku inimesena mõõtsin mina oma seljakotti lausa joonlauaga üle, mis oli üks täiega mõttetu tegu. Tegelikkuses pääses nii Riiast, kui  hiljem Stanstedist lennukisse hulga suurema pagasiga kui lubatud oli, mitu inimest kandis suuremaid kotte kui see, mille meie olime raha eest ära andnud – ei mingeid probleeme! Iseenesest on selline segadus tegelikut jama. Kuna käsipagas on valdaval enamusel reisijatest hulge suurem kui lubatud, siis saavad lennuki hoiukastid kuhjaga täis. Nii täis, et vaid stjuardesside harjunud musklid suudavad nende kastide uksed kinni suruda ja võib täitsa juhtuda, et teie pagas tassitakse ruumipuudusel kõvasti teie istekohast ettepoole. Istekohtade numbreid pole, seega kui reisite mitmekesi ja tahate lennukis kõrvuti istuda, ei maksa peale minnes viimaste hulka jääda.

Üldiselt lendavad odavad lennukid täitsa sama hästi kui kallid, teenindav personal on üliviisakas. Iriseja inimesena aga ei saa ma siiski üht nuhtlust mainimata jätta. Ma pole varem pidanud  oma raha eest lendama, seega pole ka olnud vajadust odavlende kasutada. Mina ei tea, kas on mu mälu viimaste kuudega kõvasti halvenenud või kasutatakse tavareise peredega reisimiseks tõesti vähem? Aga sellist ringi tormavat lastekarja küll üheltki reisilt ei mäleta.

Nimelt arvavad mõned vanemad, et nende võsukesed on õnneks kogu inimkonnale ja parim viis neid mööda maailma ringi tassida on riputada nad teie istme seljatoe külge. Ega ma lapsi ülearu üldse ei armasta.  Aga need kaks lendu Ryaniga Inglismaale ja tagasi andsid mu tunnetele pisikeste inimeste suhtes ikka täisa uue dimensiooni. Glasgow’sse lennates polnud tegelikult veel väga hullu, lihtsalt kamp nii 5-7 aastasi krokodille möllas mööda istemete vahelist käiku. Aga kui lai see käik ikka on? Nii said mitmed ääre peal istujad ikka mõnuga lakse, kui marodöörid neist ikka ja jälle mööda tormasid. Kisa oli küll kõva, aga siiski  talutav. Tagasi lennates võis aga helitausta järgi arvata, et nii umbes 50 protsenti reisijatest on kas poole aruga või üldse loomad – ja ma ei räägi siin beebidest. Et beebit pole alati võimalik vaigistada, sellest ma saan aru küll. Aga mida asja undavad mööda lennukit ringi terved hordid omavahel ja vanematega suhelda suutvaid põrgulisi, sellest ma aru ei saa. Nagu ka sellest, miks vanemad ei keela? Nojah, minu taga istuv mehehakatis kahjuks ei siblinud ringi vaid istus täitsa omal istmel ja tagus kõik kaks ja pool tundi mu istme seljatagust kõigi oma jäsemetega.  Täitsa ausalt – kui Ryan pakuks lisaks priority (saad varem lennukisse ja oma kohad enne odavamate piletitega reisijaid valida) kohtadele lisatasu eest lastevabu lende või siis vähemalt lastest kaugeid kohti,  maksaks mõnisada krooni juurde küll. No ütleme nii 200. No või tegelikult 100.

Virin-virinaks, aga Ryaniga võib kokkuvõttes lennata küll.

Prestwiki lennujaamas tekkis passikontrollis küsimus – mis saab inimestega, kes kohalikku keelt ei oska? Sest passe kontolliv ametnik rääkis kõigiga pikalt ja põhjalikult teema:  miks on Šotimaale tuldud ja millal jälle ära minnakse… Kahjuks said kõik ümberkaudsed vastamisega enam-vähem hakkama ja nii jäigi minul tekkinud küsimus vastuseta.

Edasi liikusime läbi lennujaama rongi ootama, et Glasgow’sse sõita. Asi on reisijatele armsalt lihtsaks tehtud, lennujaama leheküljel on lausa videoga näitlik õppematerjal, kuidas lennujaama läbida ja platvormini jõuda. Keerulist pole selles jaltuskäigus tegelikult nagunii midagi. Platvorm ise meenutab kahtlaselt omaaegseid Balti jaama tagumise soppe. Rongid Galsgowsse liiguvad iga poole tunni järel ja alles tasub hoida lennukipilet – selle ettenäitmisel saab rongipileti osta poole odvamalt, vaid kolme naela eest.

Sõit Glasgow’sse kestis tiba alla tunni ja esimese mulje  Šotimaast saime läbi rongiakna kah – hulk taimi, mida meil kalli raha eest saab aiandusäridest oksakese kaupa osta, kasvavad seal puhta vabas looduses ja põõsastena. No budleia näiteks. Asustatud kohtadega on nii, et kõrvuti väga heas korras ja hooldatud elumajaga seisab teine, millele peale kuritegeliku elemendi pole aastaid keegi kätt külge pannud ja mille õu on tõsine prügimägi. Sama mulje jäi tegelikult kogu edasise reisi vältel kah – kui majake on korras ja ilus, siis väga.  Kui majake kasutusel pole, on nii majast kui õuest vaid räbalad järgi, kuidagi suuremad kontrastid, kui meie harjunud. Veel sai selle lühikese sõidu keskel selgeks, et golfi mängimast ei sega šotlasi ilmselt miski, vihm vähemasti küll mitte. Ja hakkas ka juba tekkima kahtluse-ussike, et jutud tihedate vihmasadude kohta võivad täitsa tõesed olla.

Rong läheb Glasgow Centrali nimelisse jaama.

central station

Meie saabumise ajaks paistis olevat kätte jõudnud tipptund linnast lahkumiseks, meeletud massid surusid end rongidele. Natuke segadust tekitas õige väljapääsu leidmine, tegelikult kõige õigemat me ei leidnudgi, mistõttu saime oma paarkümmend minutit ka ringi ekselda. Ekslemine viis Pätaka tuju hetkega nulli, ilmselt arvas armas lapsuke, et vastutus muld-vana ja kesise liikumisvõimega ema turvaliselt hotelli tarimise eest lasub ainut temal. Õnneks saime asjast ja elukorraldusest linnas suhteliselt kiiresti sotti.

Olime kodus välja printinud hulga google`i kaarte.  Arvuti ees paistis, et liikumine nende järgi on selge kui seebivesi ja üldse lootsime me just rongijaamast mingi väheke kobedama kaardi saada. No ikka tasuta saada, mitu korda inimene ikka elus Glasgows käib ja ega kaartid odavad ei ole. Turistidele mõeldud tahvlikese koos mõningase trükimaterjaliga leidsime, kaarti aga mitte. Seega jäid meile ainult prinditud Google kaardid, millel väga häda ei olnud kah, aga alles sealtmaalt, kus me õige teeotsa kätte leidsime. Võiks ju oletada, et kui üks tänav kannab ühe pool ristmiku mingit nime, siis jätkub ta teisel pool ristmiku sama nimega – aga ei! Tänavasilte, kui neid muidugi üldse on, tuleb jõllitada iga tänav otsas. Nii et kui Googlest kaarte printida, siis pigem see fotodega variant, on ikka liikudes suurem võimalus, et mõni vaade tuttav ette tuleb.

Pikema marsi tegime ikka õnneks õiges suunas. Umbes pärast pooletunnist kapakut jõudsime väikese ringiga hotelli kohale küll. No olgu hotelli omanikud siinkohal tänatud üle poole linna kõrguva sildi eest, ilma selleta oleks vast probleeme enam olnud, hotelli sissepääs oli küll üsna ootamatus kohas. Kusagil maja taga, kust lihtne inimene otsiks vast prügi väljavedamiseks mõeldud ust.

Ööbimiseks valisime Etap hotelli. Miks? Sest olen varem mujal just selle keti hotellides ööbinud, suhteliselt odav ja mulle näiteks Viinis sobis kvaliteet kah. Vanema inimesena tahaks ikka õhtuti pisut privaatsust – mida veel hulga odavamad hostelid ju ikkagi ei paku. Etapi  hotellides on toas dušš ja wc, magamiseks lai ja üks kitsas voodi, telekas kah olemas. Ja hotell pakub ka hommikusööki, mis näiteks Viinis oli päris okei. Ka asukoht pole hotellidel pärist linnast väljas, mitte kesklinnas, aga siiski jalgsi käidavas kauguses. Infot hotellide kohta leiab netist hõlpsalt.

No Glasgow hotell, ausalt öelda, just unistus ei olnud. Kõik hädapärane oli toas olemas aga  rohkem ka mitte kõpsugi. Võtmekaardil seisab neil lause – kui soovid püksipressi, siis mine keemilisse puhastusse. Eks lausel on sisu olemas, reisil tahaks ju hotellis peamiselt pesta ja magada, mis luksust seal ikka suure rahaga kinni maksta. Olgu odav ja piirdugu vaid vajalikuga. Me näiteks igaks juhuks ei läinud nõudma telekapulti ja teist seepi kah, saadavad veel telekaparandusse või üldse sauna.

Hommikusöök koosneb röstsaiast ja sepikust, minipakendites kahest moosisordist, võist ja mingit sorti helvestest, mille juurde piima saab kah. Kesine valik? No kompensatsiooniks on olemas kohviautomaat erineva joogi valikuga ja croissant’id, mida Pätsu peale hommikusööke sealses hotellis ei taha ilmselt aastaid..

Pealegi oli hotellis armas mustanahaline adminn, kelle silmade sära pimestas Pätakat sedavõrd, et tal ajataju täiesti kadus ja ta noormehele õhtul, kell 9 rõõmsalt “Good morning!”  hüüdis.

Selles hotellis magasime kõik oma Šotimaa ööd, sest arvutades osutus odavamaks sõita igal hommikul Glasgow ‘ st bussiga meid huvitavas suunas, kui näiteks Edinburghi ööbima jääda. Teiseks said meie asjad sel viisil ühes kohas paigal olla.

Peale vähekest toibumist kõndisime õhtul veel tuldud teed tagasi bussijaama otsima, kogemus ju juba oli, et olemasolevate kaartidega ei pruugi kohe otsitava kohani jõuda. Meil aga olid bussipiletid järgmiseks hommikuks, kella 8.30-ks. Leidsime bussijaama üles! Nii 45 minutit kiire kõnnakuga hotellist minna ja mis veelgi parem, bussijaama ja hotelli vahelt leidsime Lidl-i toidupoe. Peale hindade uurimist ei saanud me üldse aru, miks  ikkagi kodust süüa kaasa vedasime, meie hindadest kallim oli vist küll ainult õlu ja rohked sooduspakkumised jäid meie hindadele sootuks alla. Ostsime sellise toreda joogi nagu Iron Brew. Meie ostsime joogi limonaadina, järgmisel päeval saime teada, et tegemist olevat kohaliku pohmakarohuga, millest tulenevalt olla joogi läbimüük märksa suurem kui Cocal ja Fantal kokku. No igatahes kena magus, kommi maitsega jook. Hotelli tagasi saime juba pimedas.

EDINBURGH

oktoober 29, 2009

Hommikul startisime bussijaamast Edinburghi.

Bussidest: terve reisi jooksul kasutasime firma “Megabus” busse. Ilusad, suured ja puhtad bussid, sõidavad – no kui just ummikusse ei satu – vägagi täpselt ja vähemasti Glasgow ja Ediburghi vahel, ka piisavalt sageli. Ja mis peamine, odav!! Näiteks läks pilet Glasgowst Edinburghi ühele inimesele maksma vaid kaks naela, umbes sama palju maksis ka järgmisel päeval Stirlingusse sõitmine. Sõit Edinburghist Londonisse – siis üle kuuesaja kilomeetri, läks meile maksma kuus naela inimese kohta! Kui nüüd võrrelda meie Eesti bussipileti hindadega, siis on ikka hale värk meil siin küll.  Muidugi maksid piletid nõnda vähe seetõttu, et ostsime need internetist mitu kuud ette. Kohapeal ostes on need ilmselt märksa kallimad, kui kallid täpselt, seda ei tea. Tegemist on odavbussi firmaga. Arvestama peab sellega, et istekohti pole piletile märgitud, seega kui rahvast paistab rohkem olema ja te soovite kellegagi kindlasti kõrvuti istuda, tuleb end aegsasti bussijaamas vastavasse väravasse valmis seada. Häda on aga selles,  et kuigi Megabusi liinid on olemas mitmes riigis, ei ole neid marsruute väga palju. Näiteks hiljem Londnist Gambridge’i saamiseks, kuhu Megabus ei käi, ei leidnud me odavamat võimalust kui 28 naela inimene. Kui keegi midagi odavamat teab, oleks info eest väga tänulik.

Edinburgh

Šotimaa pealinn, suuruselt kül Glasgow järel teine. Elanikkond nii pisut alla 500000, elanikkonna arv kasvab aga pidevalt.  Hästituntud augustikuise festivali linnana, mil korraga on käimas 11 erinevat festivali. Suve lõpukuul kasvab linna elanikkond nii umbes kolm korda, vaba hotellituba leida on raske. Augusti jooksul toimub näiteks Fringe festival, mis tähendab paari tuhandet erinevat etendust linna eri paikades, Raamatufestival, Dzässi ja bluusi festival, Military Tattoo.

Ilma poolest kah kirjade järgi kena paik, talved leebed, temperatur suurt alla nulli ei lähe, suvel samas meeldivalt soe ja mitte  liiga palav.  Läbi aegada olevat maksimumtemperatuuriks 31 kraadi, mis mõõdeti aastal 1975. No tuult ikka jagub, seega üks tuule- ja ka veekindel jakk on täiesti omal kohal. Ka vett paistab jaguvat – ilm muutus seal viibimise  ajal küll päevas kümneid kordi. Iga natukese aja tagant peletas vihmasabin muru päikeses mõnulejatest tühjaks. Kuskilt blogist juhtusin lugevat head kommentaari Edinburghi linnale – seal esinevat neli aastaaega kõik ühe päeva jooksul.

edinburgh1

Paremal bussijaama sissepääs

Meie jõudsime Edinburghi kolmapäeva hommikul ilma eriti kindlate plaanideta. Uurides bussijaama tursimiinfo lauda lootuses leida enam-vähem asjalik linnakaart, sattusime hoopis niinimetatud vaba tuuri pakkumisele. Tasuta tuure korraldab New Europe nimeline ühendus, netist leiab infi “Sandemans tours” otsingusse pannes. Tuurid väljuvad iga päev Royal Mile’ilt  kindlatel kellaaegadel.  Aega oli tuuri alguseni pisut üle poole tunni, seega panime kaart nina ees jooksu. Reklaamis näidatud kohale oli kella 11-eks kogunenud kena mitusada inimest, punastes särkides grupijuhid jagasid tuijatele numbreid (mille ettenäitamisel sai kõrval asuvast Starbucksist keskmise kohvi asemel sama raha eest suure. Üldse tasub igasugu sooduspakkumiste suhtes kõrvad lahti hoida, kord juba otsa peala saanud, sajab igat sorti pakkumisi järjest. Meie Šotimaa tuur oli ette ostetud, oleks me tahtnud aga Edingurghist Šotimaa bussituurile minna, saanuks Oweni käest kupongi 20 protsendilisele soodustusele, mis meie puhul olnuks enam kui 200  krooni). Samade numbrite järgi jagati turistid hiljem ka gruppidesse, kui aga võimalust ja noormees kohal on, siis soovitaks end puksida grupijuhi Oweni külje alla. Meie sattumine tema gruppi oli juhus, kuid nähes kõrvalt ka teiste grupijuhtide tööd, tegi vähemalt artistlikuses Owen neile pika puuga ära.

pätakas tuuri ootel

Pätakas tuuri ootel

Tuur käib nagu tuurid ikka – ühelt objektilt teisele kolm tundi jutti. Tõsi, umbes poole peal on ikka nii-öelda lõuna kah, seega venib kogu tuur pigem nelja tunni pikkuseks.

The Royal Mile on Ediburghi peamine turismitänav. Tegemist on tegelikult mitmest erinevast tänavast koosneva teega kahe ajaloolise vaatamisvääruse vahel, viies Edinburghi kindluse juurest Hollyroodi lossini, mille vahe on umbakaudu üks  miil. Koosneb Royal Mile tegelikult kokku kuuest erinimelisest tänavast, seega võib tänavanurkadelt leida hoopis järgmiste nimedega silte: Castle Esplanade, Castlehill, Lawnmarket, Canongate, High Street ja Abney Strand.

Üsna tuuri alguses peatutakse näiteks St. Gilesi katedraali juures.

Meie grupp häbiposti ette rivistatult

(Sisse hoonetesse tuur ei vii ja eks seda oleks ka liialt tahta.) Hoone on võimas, samas tuleb tunnistada, et mulle jättis suurema mulje John Knoxi haud – või pigem selle puudumine. Mees maeti omal ajal katedraali juurde surnuaeda, renoveerimiste käigus aga on surnuaiast saanud lihtsalt plats katedraali kõrval, mille keskel John Knoxi haua koht on tähistatud vaid metalse plaadiga samas tasapinnas tänavakividega. Royal Mileil peaks siiski asuma ka John Knoxile kuulunud 1490. aastal ehitatud maja, milles täna asub muuseum. Tuuri käigus seda maja kahjuks ei näidata.

Katedraali lähedal Royal Mile’il on tänavakivides teinegi huvitav moodustis – süda –Heart of Midlothian. Aga ettevaatust! Tegemist pole millegi romantilisega, vaid kohaga, mis seotud kunagise võlavangla asukohaga. Kus aga asus võlavangla, oli ilmselt inimestel põhjust ka nördimusest sülitada. Edinburghi linnas on selleks ka omaette koht – Heart of Midlothian.  Olla täitsa säilinud traditsioon, tänavakividest süda ujuvat vahel tänapäevalgi süljest. Samas räägis  Owen loo noormehest, kes südame tegelikku lugu teadmata olla just selle keskele põlvitanud ja vastikusest õhku ahmivate šotlaset silme all oma südamedaami kätt palunud.

Lawnmarketi nimelisel tänavaosal asub 17 sajandist pärit elumaja, Gladstone land, mis on säilinud suhteliselt originaali lähedasena. Maja kaks esimest korrust on sisustatud ajastule vastavalt, muuseumi külastamine on täiskasvanule võimalik viie naela ja 50 penni eest, lastele  vähe odavamalt. Tiheda asustuse tõttu selles piirkonnas, ei saanud maja omal ajal laiendada mujale kui sügavusse või kõrgusesse, nii on see maja kasvanud isegi kuuekordseks. Omal ajal elasid alumistel korrustel rikkad inimesed, mida kõrgemale, seda vaesemaks muutus elanikkond. Miks? Sest tulekahjud oli linnas üsna sagedased, varuväljapääse aga majadel ei olnud. Gladstone Landi tagumiselgi küljel on mida vaadata – läbi seina on näha trepiastmete paiknemine ja ühtlasi vaatate te ka üht vanimat vargalukku. (Minu arust on seal majaseinal küll ühtasi näha ka veel üks põhjus, miks just vaesemaid inimesi ülakorrustele elama sunntiti, sest no milline vähegi raha omav inimene vaevuks päevast-päeva mööda selliseid astmeid kuuendale korrusele ronima?)

Owen

Owen ja vargalukk

Turiste viiakse aga läbi majaseina viivat treppi vaatama puuduva astme pärast, millega maja elanikud olid aja jooksul harjunud, mis aga võõra, vähemalt pimedas, ilmse kolinaga trepist alla kukutas – see ongi vargaluku tööpõhimõte.

Castle Esplanade ja Castlehill on rajatud 10. sajandil, pidades silmas sõjaväeparaade. Täna on see ala, kus augustis toimub rahvusvaheline Military Tattoo festival. Muide uskumatult populaarne üritus, ei mäleta täpselt, palju selle festivali kava maksis, aga piletitega publiku juurdepääsuks festivali alale tehakse Royal Mile’i sõiduteeosa juba tunde ette muust rahvast tühjaks. No tegemist on ka ülemaailmse sündmusega, marssimise vallas muidugi.

Mulle jättis kogu tuurist kõige sügavama mulje Greyfriars Kirkyard, surnuaed ühesõnaga.

kalmistu

Ikka väga erinev seni nähtutest. Tegelikult olevat kogu surnuaia ala mitmel korral üle maetud, nii et kus iganes seal ka kõndida või seista, mõni laip olevat seisjal kanna all igal juhul. Kiriku kõrval on näha trellidega haud. Asja põhjus on märksa proosalisem kui näiteks hingede ränne või midagi muud sellist.

laibatuve

Laibaturve

Kusagil 18. sajandi lõpus – 19. alguses, oli Edinburghis tänu uutele seadustele kujunenud välja olukord, kus meditsiini- õpilased kannatasid karjuva laibapuuduse all. Lahkamiseks võis kasutada vaid hukatud inimeste laipu, sellise õnnetu lõpu aga leidis vaid paar-kolm inimest aastas, mida oli ilmselgelt liiga vähe. Seega tekkis turg laipadele, proffessorid olid oma õpilaste harimiseks valmis surnukehi ostma. No ja kus turgu, seal müüjaid. Kokkuvõttes seisid koolnukese lähedased vajaduse ees laipa kaitsta kuni selle lagunemiseni, külmematel aegadel seega mitu kuud. Rikkamad palkasid haudadele valvurid, lasid paigaldada trellid. Vaesematel inimestel ei jäänud muud üle, kui ise haudadel silma peal hoida. Oweni väitel olevat täna surnuaiad teisel kohal avalike seksiga tegelemise paikade hulgas, (esimesel olla ööklubide ja baaride WC-d). Huvitav, kas tegemist on hoopis traditsioonide hoidmisega? Mis seal vanasti ikka haudu valvates teha oli?

Laibapätsajatest veel. Arvatavalt kahel põhjusel – hauast laiba kätte saamine oli siiski suht tülikas ja teiseks maksid värsked laibad märksa rohkem, hakkas laibaäri tööle ka surnuaiast eemal. Elasid sel kaugel aja kaks meest, Burke ja Hare. Hare’ile, kes pidas võõrastemaja, jäi enne surma võlgu vana sõjaväepensionär. Vanamees suri siiski loomulikku surma. Burke ja Hare pakkusid veterani laipa müüa ülikoolile ja said selle eest 7 naela ja 10 shilingit.

Esimene laip müüdud, ei jäänud asi ometi siinkohal pidama. Kuna niisama laipu meestele rohkem sülle ei kukkunud, hakati neid tekitama. Esimeseks ohvriks sai haige üüriline. Järgmisena võeti ette vanur Abigail Simpson, kelle laiba eest, tänu selle värskusele, saadi lausa 10 naela. Tegemist oli arvestava rahaga, kuu üür oli toa puhul näiteks umbes 4 naela kuus. Edasiste ohvrite sekka sattusid prostituudid, vanaema lapselapsega, pagari naine jne, vaimuhaige noormees, kelle tudengid tegelikult lahkamisel ära tundsid. Pärast mitmeid mõrvu jäid mehed vahele naisterahva tapmisega, kelle laiba nad  voodi alla peitsid. Naise tuttavad aga leidsid selle üles ja teatasid politseisse. Laipa küll politsei saabumise ajaks enam voodi all ei olnud, mehed aga siiski arreteeriti ja ülekuulamisel andsid nad vastukäivaid ütlusi. Lõpuks pakuti Hare’ile eluga pääsemist, kui ta nõustub Burke’i vastu tunnistama. Tema tunnistus oli aluseks Burke’i surmanuhtlusele jaanuaris 1829. aastal. Kuhu Burke`i laip sai, on siililegi selge – ikka ülikooli õppevahendiks. Hare’i saatus pole täpselt teada, veebruaris ta vabastati ja arvatavalt liikus ta edasi Londonisse.

Aga surnuaia juurde tagasi. Surnuaed on tihedalt seotud Convenanteristide ajalooga – tõesti ei tea, kuidas seda täpselt tõlkida. Igatahes oli see seltskond, kes 1638   aastal presbüterlastena kirjutasid alla kokkuleppele olla vastu Charles I tegevusele Shotimaal. Vaidlus käis kiriku ja võimu üle ning  madinat jätkus viiekümneks aastaks. 1679 aasta juunis toodi umbes 1200 vangistatut Edinburghi – võimul oli selleks ajaks juba Charles II, ja paigutati surnuaia tagaosas asuvale maa-alale, mis täna on tuntud kui Convenanters Prison.

Convenanters prison

Vangla ala

Mehi hoiti ilma igasuguse peavarjuta kinni neli kuud, eraldades neile tillukese leivatüki päevas. Mitmed mehed surid kohapeal, mõned põgenesid, mõned ka vabastati pärast kroonile truuduse vandumist. Novembriks oli vanglas veel 257 meest, kes saadeti teele Ameerika kolooniate poole, laev aga uppus. Kokkuvõttes pääses 48 meest. Eriline oli julmus, millega vange koheldi – suhelda omavahel ei tohtinud, lebama maas pidi sõltumata ilmast kindlas asendis. Peksmine ja piinamine oli tavaline. Kui keegi rikkus korda, ei karistatud mitte korrarikujat ennast, vaid tema kõrval lebanud inimesi. Vangla ajal ei olnud alal veel monumente, mis nüüd pildil näha.

Veel üks vaatamisväärsus on George Mcenzie mausaoleum.

mause

Owen möllab taas

Georg MacKenzie teenis Charles II õukonnas advokaadina, hiljem kohtunikuna. Teda süüdistatakse 18000 convenantersi surmas, naudinguga olevat ta osalenud ka vangide piinamises, mistõttu hüüti seda eraelus haritud ja kirjanduslike huvidega meest veriseks Mackenzieks. Nagu ajaloos ikka kaldub olema, on Mckenzie mausoleum täna turistide poolt armastatum paik, kui tema käe läbi kannatanute vangla. Nimelt mausaoleumis kummitavat ikka päriselt, olla mitmeid juhte küll kriimustuste, küll näpistuste kohta. Youtube’is on üleval ka paar filmikest nähtud paranormaalsete nähtuste kohta. Kummitamine tulenevat muidugi asjaolust, et erakordselt halb inimene ei saa ka pärast surma rahu ja on mõistetud igavesti kummitama. Ma ei tea küll, mis hirmus piin selline kummitamine vanale Georgile üldse on, sisuliselt teeb ta ju nüüd sedasama, mida ta eluajalgi hirmsasti nautis – hirmutab teisi inimesi ja teeb neile haiget.

Edasi viib surnuaiatuur muuhulgas ka Bobby peremehe hauale, tema lugu on aga enamusele niigi tuttav ja kuna mind ajab see alati nutma, siis ei hakka ma seda ümber jutustama. Narritud on mind küll mu õrna hinge pärast. Kusjuures ma polnud üldse ainuke, kes surnuaial pisara poetas.

Tuur hõlmab muidugi märksa rohkemat, kui siin kirjeldatu, lugusid linna kohta on küll ja veel.

Näiteks pooleldi poodud Maggie lugu – tema oskas endale väljapool abielu lapse soetada, kes aga sünnitusel suri. Õnnetu lapse laip leiti üles, Maggie mõisteti süüdi ja poodi ka üles. Poodi aga mitte eriti põhjalikult ja hobusevankris kirstus loksudes, ärkas Maggie üles. Naisel vedas seaduse keerdkäikudega – nimelt Šoti seadustes on kirjas väljend “mõistetud surma poomise läbi”.  Siit tulenes, et kui poomine kord tehtud oli, ei saanud sama protseduuri  uuesti ette võtta. Nii elas Maggie peale oma poomist üsna mõistliku vanaduseni. Londonis poleks tal nii hästi läinud, sealne seadusandlus väljendas oma soove teises sõnastuses : ” poomine kuni isiku surmani”.

Lõpeb tuur Printside aias, mis täna on tõeliselt ilus park.

printsi tänav

Printside tänava aed

printsi tänava aed

Sama park, teise nurga alt

ajake ja aiake

Majake ja aiake, endise solgitiigi kohal

Samas pimedal keskajal asus samal kohal hoopis midagi muud. Asi selles, et nii kogu elamises tekkinud solk kui ka ööpotid tühjendati sel ajal aknast välja, otse tänavale valamise teel. Kuna linn asus esimesel pildil näha oleval kõrgendikul, siis kogunes kogu solk koos väljaheidetega linna külje alla orgu, just sinna, kus täna asuvad Printside aiad. Hiiglaslikust solgi- ja väljaheite august aga kerkisid linna mürgised, hallutsinatsioone tekitavad gaasid. Samuti olid gaasid kergesti süttivad, tekitades linna tänavatele lahvatavaid tulepalle.

Kui ma nüüd algul mainisin, et tuur on tasuta, siis  sellega on lood küll nii ja naa.  Tuuri keskel saate ankeedi, kus tuleb muu hulgas vastata kuu sissetuleku kohta ja märkida paju kavatsete tippi anda. No minu kuu sissetulek jäi väheke allapoole kõige madalamat võimalikku valikvastust, ma isegi ei maini ülalpeetavate arvu, mida isegi ei küsitud. Tuuri lõpuosana aga annab Owen tõelise ühe-mehe šõu, mille käigus ta lõugab, enam-vähem roomab ja teeb veel seitse trikki, jutustades lugu saatuse-kivi vargusest Westminster Abby’st, edasi aga tänab vaatajaid ja selgitab, et tuuri läbiviimise eest talle raha ei maksta, vaid ta teeb seda selleks, et ära elada ja kuna ta tuuri läbiviimist tõesti naudib. Ilmselt on õiged mõlemad väited.  Seega – kellele tuur meeldis, palun andge tippi. Ja mitte nii, et pudistad kuhugi oma pennikesed, ei, ikka kätled ja kallistad Owenit ja annad raha talle kätte. Meie andsime 5 naela, ausalt öelda andnuks rohkem, mees oleks väärinud küll. Aga no see sissetulek on ju nii allpool küsitluslehe kaste… Tõe ja õiguse nimel tuleb mainida, et vabalt võib ka minema jalutada, keegi järgi ei jookse ja raha ei nõua. Ka ei tee Owen tõesti osalejate vahel vahet selle järgi, kes ja kui palju maksis, peale tuuri koos sööma minnes selgus, et ta teab täitsa täpselt kus on Eesti ega aja pealinna segi Läti või Leedu omaga.

Pärast tuuri olime me omadega tegelikult läbi mis läbi, pisut veel vedasime oma jalgu mööda linna ringi, et bussini aegu parajaks teha.

edinburgh2

edinburgh

Jalutamise käigus selgus, et Pätaka suunataju on täiesti olematu, igatahes kattus mu selg külma higiga jälgides teda  enda arvates bussijaama poole komberdamas – täitsa vastassuunda komberdas tegelikult – ja mõeldes, et sama laps käis poole aasta eest üksinda Londoni linnaga tutvumas. Et ta sealt eluga tagasi tuli, pidi küll täielik juhuste kokkusattmus olema.

Igatahes emme on lapsel õnneks olemas ja nii jõudsime me siiski õigeks ajaks bussijaama tagasi. Siinkohal mainin veel ära Šotimaa äärelinnad – suurepärased eesaiad! Imetasane muru, eeskujulikult pügatud hekid. Vaatad neid bussiaknast ja meenuvad siinsete tarkade sügavamõttelised vaidlused aiakujunduse teemadel… Hahhhahhhaa, et mitte öelda pööhhääähää!!

eesaed

STIRLING

oktoober 29, 2009

Hommikul taas bussiga kohale. Stirlingi bussijaamas kohtasime kolme toredat asja – esiteks õnnestus meil, erinevalt Glasgow’st,  saada üsna toimiv linna kaart, teiseks saab bussijaamast laenutada igavesti lahedaid mootoriga ratastooli ja ATV vahepealseid riistapuid, millega vanurid ja puudega inimesed saavad probleemideta mööda linna, no vähemalt mööda selle tasast osa, ringi rallida. Kolmandaks, kel huvi, saab otse bussijaamast astuda linna suurimasse kaubanduskeskusse, saju korral ei saa isegi märjaks.

Meie piirdusime kaardiga, kuigi päeva lõpuks oleks krossiratastool ära kulunud küll, ning hakkasime sellel sõrmega järge ajades sammuma Stirlingi lossi suunas. Ega  loss tegelikult bussijaamast kaugel ei asu,  kõrgel asub.

ME LÄHME ÜLES MÄGEDELLE..

Linnake ise on ilus, majade vahel paistavad ümberkaudsed kõrgendikud ja näha on ka William Wallace monument – mis muide asub ikka üksjagu linnast väljas. Peale mõningat sammumist on tegelikult ka loss ise näha. Poolel teel arvas Pätakas, et oleks tema muistne sõjamees, siis sealmaal hakkaks ta juba vallutama minevatele seltsimeestele rääkima, et “kuulge mehed, kas meil on ikka kindlasti seda lossi vaja, läheks ära koju parem…”

muistse sõdalase

Muistse sõdalase nägu

Samas lossi juures kohal olla oli päris kena. Kuna loss asub kõrgel mäe otsas, siis paistab ikka kaugele. Pilet lossi sisse maksis 10 naela. Meil vedas sellega, et parajasti võtsid lossi ees rivvi torupilli mängijad ja nii saime me lossi roosiaias ära vaadata terve rahvusliku muusika kontserdi. Päris vinge oli.

võtavad ritta

Võtavad ritta

kildid

Ja panevad täiega...

Aga miks nii väga vedas? Sest kindlus ise oli turisti seisukohast suht kesine. No või mitte kindlus, selle seisukord pigem.

Tegemist on ju tegelikult Šotimaa ajaloo seisukohalt üsna olulise rajatisega. Peamised hooned pärinevad 15-16 sajandist. Kindlus on olnud mitmete Šoti kuningate, teiste hulgas ka üheksa kuu vanuse Maria Stuarti kroonimise kohaks.  Mariast, muide, šotlased ise väga ei räägi. No kui järgi mõelda, siis mis erilist uhkust Maria, no või siis Mary,  neile ikka tõi. Kindlus, kui selline, ise on muidugi hulga vanem, Šoti iseseisvussõjas oli sel oluline osa.  Siinsamas lähedal leidsid aset nii William Wallace’i võitlus Strilingi sillal kui ka Bannockburni lahing.

kindlus

Jupike kindluse müüre

roosiaed

Roosiaed

Esimene kividest laotud kindluse osa, mis tänaseni säilinud on, on Põhjavärav, ehitusaasta teadaolevalt 1380. Enamus täna näha olevaid hooneid on aga siiski ehitatud aastatel 1490-1600 kolme Stewart’ite põlvkonna poolt.

Kahjuks oli kindluse lossi osa just renoveerimiseks suletud – ja kahjuks tõesti, sest nähes kindluse muudes hoonetes šotlaste arusaama renoveerimisest, oleks vast etem, kui nad seda väga ei teeks. See on nüüd järsk avaldus küll, aga no ausalt, samal õuel seisev Chappel Royal näeb välja nagu Kaelase kooli võimla. Tegemist ei ole siiski hoonega, milles eespool mainitud Maria Stewardi kroonimine aset leidis, vaid selle järglasega aastast umbes 1595. Hetkel särab laes kitsas hele laud, seinad on sirged ja siledad, kaetud mingit sorti nuustikumustriga. Ei jaga mina 1595. aasta sisearhidektuurist mitte kui midagi, aga kui see oli selline nagu nüüd näha, asus kuskil nurga taga ka Bauhofi kauplus.

Great Hall päris nii imelik ei tundunud, aga siin on ka seinad suuremas osas kardinatega kaetud.

Pätakas on kuningas

Pätakas arvab, et on kuningas.

Märksa ehedam on kindluse köök, kuhu on majutatud isegi mõningad kujukesed kunagi seal toimunud tegevuse illustreerimiseks, tõsi, kujukesed on üsna väsinud moega. Märksa huvitavam on kindluse tagumine osa, kus asuvad näiteks endisaegsed arestikambrid ja püssirohuhoidlad.

Kindlasti tasub  minna päris hooneterea lõppu, nimelt asub seal gobellääni töökoda. Töö käib publiku silme all. Kudujatega suhelda kahjuks ei saa, pilte teha kah mitte –  täiesti mõistetav, sest hoones tehakse ikkagi päris tööd ja turistide vool on lakkamatu. Aga kuidas valmivad need päris tõelised meetrite suurused gobelläänid, on näha küll. Kuskilt jäi meelde, et sellist tööd tegevaid töökodasid on Inglismaal kaks.

gobellään

Üks uhketest gobelläänidest

Muuseumi poole pealt pakub kindlus huvi ilmselt sõjaasjandusega vähegi kursis olevale inimesele. Nimelt asub ühe hoone mitmel korrusel just sõjaväe teemaline väljapanek läbi aegade, alustades sõjaväevormidega ja lõpetades medalite kollektsiooniga.

Arvatavalt olnuks meie käik kindlusse märksa huvitavam, kui oleksime viitsinud kaasa liikuda järjekordse tasuta – no pileti hinna sees, selles mõttes tasuta – tuuriga. Grupijuhid tegid oma tööd tõsise pühendumusega. Aga kuna meie olime eelmisel päeva Oweni poolt tõsiselt läbi loksutatud, siis eelistasime omal käel liikuda. Kardetavasti jäime siiski paljust ilma. Veel tasub jälgida seda, mida pilet tegelikult sisaldab, meie avastasime juba peale kindlusest lahkumist, et kuskil pidi olema veel mingi keskajast pärinev elumaja, mis meil jäi nägemata.

Pärast kindluses käimist jalutasime vähe aega ringi lossilähedal asuvas surnuaias. Väga ilus surnuaed oli, taas meie surnuaedadest üsna erinev.

Edasi läksime aga juba järgmisse muuseumi – Stirlingi linnavanglasse.

vangla hotell

Hotell-vangla

Pilet maksis sinnagi kuus naela. Tegemist on osalt muuseumiks, osalt hotelliks kujundatud endisaegse vanglaga. Siinne tuur on tegelikult etendus ühelt mehelt, kes endale kord vangivalvuri, kord hullunud vangi rolli võtab. Kestab umbes pool tunnikest, annab aga nii hoone kui ka vanglasüsteemi ajaloost mingi ülevaate küll. Siingi on kambrites kasutatud kujusid, mõned kambrid on säilinud üsna ehedal kujul. Samas kohtasime taas head näidet selle kohta, kuidas mitte oma elu keeruliseks ajada – keset keskaegset vangikambrit seisab seinal korraga arvatavalt Viisnurgast pärinev riiul. No kui ei ole kõike esemeid vanu ja ehtsaid, tühja kah, toome kodust mõne!! Vahest ei olnud riiul pärist just Viisnurgast, küll aga selle tegutsemise kuldaegadest. Samas muuseum tervikuna oli ikka külastamist väärt küll, klaas-seintega lift viib hoone pööninguossa võimaldades pilgu heita ka hotellikorrustele, mis näevad välja nagu üks osa “Pahade Tüdrukute” seriaalist. Pööningu korrusel on toake, milles vaadeldakse tänast Šoti vanglat ja vangide elukäiku selles. Tõsi küll, üsna üldiselt, aga siiski populariseerivalt.

Vangla juures suveniiripoekeses on muide päris huvitav kohvimasin – kui keegi sinna kunagi satub ja proovida viitsib, võiks aega võtta, kaua tal sellest kohvi kätte saamiseks aega kulub. Meie aega ei võtnud, aga madistamist oli päris kenasti. Kord oli Pätakas all ja masin peal, siis jälle vastupidi –  kuni võiduka lõpuni… Mitte, et me sealt just kohvi oleks saanud, aga mingi soe vedelik loksus lõpuks ikka tassi.

Siinkohal ka baar sõna Mel Gibsonist, no ühesõnaga William Wallace’ist. See mees on võrreldes õnnetu Maryga šotlaste jaoks hirmus popp poiss, temast jutustatakse palju ja mõnuga. Jutt Williamist ikka, mitte Gibsonist. Mis puudutab samateemalist filmi, siis olevat see ikka puhas Hollywood ja ajaoolises mõttes suuresti tõsine jama.

Tegelik William sündis 1272. aastal üliku peres, sai hariduse erinevates koolides ja kasvas peaaegu kaks meetrit pikaks targaks meheks, kes selle aja kohta haruldasena rääkis kuut keelt. Ka kasv oli haruldane, see on tänaseks välja arvutatud tema mõõga järgi, mis on säilinud. Nimelt ulatusid selle aegsed mõõgad meestele rinnuni ja olid ihutud kahelt poolt, seega juhtus tihti, et kui sõdur relva propellerina pea kohal keerutas, langesid loogu nii omad kui võõrad.

Filmiga võrreldes käis William suure tõenäosusega juba lapsena riides mõneti teisiti kui pisike kaltsudes poiss filmis. Kilte, mida film täis on, sel kujul veel filmis kajastatud ajal  Šotimaal ei kantud.  Samuti ei ole kindlalt teada, kas William ka naise võttis, mõni allikas väidab et jah, ka tema naine olnud ülik ja piinatud lõpuks inglaste poolt surnuks. Teiste allikate väitel aga pole tema naisest või ka naisevõtu plaanidest midagi teada. Isabellaga aga polnud Williamil ilmselt mingit tegemist, kuna filmis näidatud ajal pidanuks tegelik Isabella olema umbes 7-aastane, ei ole aga teada et William pedofiiliale kaldunuks. Lahing inglastega toimus Stirlingi kindluse lähedal sillal ja šotlaste plaan seisnes selles, et sild moodustas vaenlasele omamoodi pudelikaela. Kes sellest üle sai, notiti maha, kes aga vette sattus, see uppus, raudrüüga inglased jõest välja  enam ei pääsenud.

monukas

Monument Willima Wallacele

Üsna tõene olevat ka Williami hukkamine Gibsoni filmis. Nii ehk teisiti on kindel, et Gibson tegi oma filmiga Šotimaa tutvustamiseks ära tohutu töö, olgu see siis ajaloolises mõttes nii vale, kui tahes.

Sellega oli meie kohustuslik programm Stirlingus läbi, aega bussini muidugi veel paar tundi. Kuna jalad olid juba liiga piinatud veel kuhugi kõndimiseks, siis istusime Stirlingi peatänaval, vaatasime inimesi ja pugisime kaasa võetud toitu. Sest Eesti turist ei istu naelte eest kohvikus…

linn

Stirlingi linnake

See oli ainus päev, mil meie buss hilines pea pool tundi, õnneks saabus info, et teel olla ummik. Ootajaid oli peale meie veel, muidu vast tekkinuks  mure, et kuidas edasi või kuhu edasi.. Aga kord juba bussi peal, sai aknast taas armsaid eesaedu imetleda.

eesaed

šOTIMAA TUUR

oktoober 22, 2009

Tuur

Minu arusaam Šotimaast on üldiselt kanarbikust lokkavad mäed ja raevukalt müdistavad ojakesed nende vahel, lambakarjad ja ülikarvased lehmad, romantilised maamajakesed jne. Linnad olid kenad küll, aga kahjuks sedasorti Šotimaad seal näha ei olnud.

Aga ei saa ju ometi niisama ära tulla. Esmane mõte oli maad mööda liikumiseks auto rentida, siis aga hakkasin kartma, et võõras auto, tundmatud kitsad teed ja veel vasakpoolne liiklus kah, viivad riski kaugele üle kohustusliku autokindlustuse piiri. Ka busse just meid huvitavat ringi pidi ei liikunud, vähemalt mitte sel viisil, mis võimaldanuks ööseks taas Glasgow’sse jõuda. Seega ei jäänud meil muud üle kui kohalikult reisifirmalt tuur osta. Meie otsustasime firma Rabbies kasuks – marsruut sobis justkui paremini kui teiste oma. Tegelikult on nii marsruudid kui kõik muugi tuuride puhul sarnane. Küll aga tasub ette vaadata Timberbushi nimelise firmaga – kuna tuurid väljuvad hommikuti üsna ühest kohast ja samal ajal, juhtusime nägema, kuidas nimetatud firma buss kaks reisijat lihtsalt maha jättis, kuigi neil oli tuuri eest makstud. Sai siis buss täis ja oli tegu ülebronniga, või oli asjal muu põhjus, seda ei tea, kaks õnnetut turisti jäid aga meie bussi lahkudes peatusse nõutult seisma. Samal ajal ajas meie bussijuht telefonitsi taga kaht mitte saabunud reisijat, et äkki nad vaid hilinevad ja ikka tulevad.

Rabbie’se reisid käivad väikebussidega, mis nende reklaami kohaselt peaks looma reisiks mõnusa “oma seltskonna” meeleolu. Takkajärgi võib öelda, et loob jah, justkui pisut liigagi. Tegelikult kogunes meie bussi päris lahe seltskond  – näiteks olid meiega kaks paranähtustest huvitatud prouat Ühendriikidest, ühel heleroosad armsad püksid, teisel helerohelised, nii et kahekesi koos nägid nad välja nagu karamellkommid. Kaks  neiukest Hispaaniast, kelle Šotimaale tuleku põhjuseks oli torupilli festival, milles nad osalesid. Kaks pulmareisil viibivat geid Austraaliast, veel kaks noormeest Taanist, kes vist siiski ei olnud geid – no hulk toredaid inimesi ühesõnaga.

Aga et asi ikka liiga toredaks ei läheks, siis viimasel hetkel vinnas end bussi ka tõmmunahaline abielupaar. Pärit Londonist, rahvus teadmata. Buss vajus kaldu. Kumbki pool õnnelikust liidust kaalus tõenäoliselt 150 kilo vähemalt. Aga mitte mingil tselluliidisel, vaid jõuluehtena läikival moel. Ise kõvasti ülekaalulise inimesena ei peatu ma kaaslaste kaalul mitte asjata ega kiusu pärast, esimest korda nägin ma oma silmaga, et liigsed kilod hakkavad ikka tõesti tervise peale. Liikuda oli inimestel raske, paistis et ka käe tõstmine paneb neid hingeldama.

Aga reisi juurde tagasi. Eraldi giidi, kui sellist, reisidel pole, bussijuht teeb ära kogu töö. Häda seisneb selles, et bussijuht võib rääkida tõsist šoti murret, millest on aru saada üsna raske, kohati täitsa võimatu. Tuuri ajal istub aga rääkija kuulajate poole seljaga, seega on teda jälgida veel raskem.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis see meie reisi kõige kallim ost – Šoti tuur, maksime selle eest kahe peale 1270 krooni, oli kokkuvõttes jama.

Vihma valas terve päev, ja ikka mõnuga. Esimene peatus oli Lussi nimelises külas, mis oli tõesti fantastiliselt ilus. Siin olnuks tark tegelda suveniiride ostmisega, kauplusi oli ja asjad ikka märksa huvitavamad ja odavamad kui Edingurghis.

Mina keset romatilist Lussi küla

Mina keset romantilist Lussi küla

Mälestuspink majakese ees

Mälestuspink majakese ees

Ilus oli ka šotimaa suurim järv Loch Lomond.

Loch Lomond

Loch Lomond

Edasi jätkus sõit peaaegu ilma peatusteta, esimene jalasirutus tehti mägedes Kolme Õe juures, sedagi vaid 10 minutiks. Muidugi oli maastik fantastiline, lihtsat läbi bussiakna ja vihma oli seda vähe näha.

Ojake

Ojake

Mäed

Mäed

Isegi Ben Nevis jäi minul nägemata, bussijuht sellest küll midagi rääkis, aga katsu sa mägede vahel aru saada, millisest neist just jutt käib.

Järgmine peatus oligi juba Loch Nessi ääres. Sadu oli ikka päris kõva, probleem oli kaasa ostetud võileibade ära söömisega. Peatus kestis tund aega ja ilusa ilma korral olnuks üsna nauditav. Nessie’sid nägin ma järve ääres tegelikult isegi kahte, üks oli karvane ja neljal jalal, jooksis pidevalt järve sinna visatud pulga järgi, teine Nessie oli kollane ja imelik.

Esimene võimalik Nessie

Esimene võimalik Nessie

Teine, märksa tõenäolisem Nessie

Teine, märksa tõenäolisem Nessie, ajab auru välja ja puha.

Olles haletsusega jälginud kummipaadiga läbi rajuvihma järvele koletise-jahile sõitjaid, suundusime edasi linnakese teise serva. Kohalikust kiirtoidupoest ostsime minu nõudmisel haggise, no kah sihukese kiirtoiduliku. Ja see oli tõega hea!!! Ei maksa arvata et šotlased ainult haggisest elavad, seda süüakse ilmselt sama palju kui meil verivorsti. Samas siin-seal menüüdes seda ikka kohtab.

Kiirtoidu haggis

Kiirtoidu haggis

Samas poekeses nägime oma eriti kaalukaid tuuri-kaaslasi rasvast nõretavaid vorste alla neelamas…

Ja ei läinud ka edasi sõites kaua, kui asi jõudis oma loomuliku lahenduseni. Korraga hakkasid bussi tagantotsast kostma imelikud kiuksatused. Selgus, et vorstid siiski ei mahtunud enam tõmmunahalisest reisikaaslasest proua kõhtu ja otsustasid tagasi ilmavalguse kätte tulla just sama teed, kust nad algselt sisse topiti. Targemaks saime fakti võrra, et maailma erinevad rahvused oksendavad täiesti erinevate helide saatel. Haisu kohta ei oska öelda, eks me püüdsime nina kinni hoida ja buss parkis ka kiirelt tee äärde ning ülejäänud reisijad trügisid kiirelt välja. Tädi istus kindlalt bussis edasi ja ka kõõksus edasi. Ülejäänud meie seisime vihmas ja ootasime, mis edasi saab. Midagi ei saanud. Bussijuht kõndis mureliku näoga ümber bussi, tädi kõõksus bussis sees. Lõpuks katkes Pätaka kannatus, ta marssis bussi juurde, teatas auoriteetsusest nõretaval häälel, et on rahvusvahelise Punase Risti liige ja et tädi tuleb bussist välja kangutada. Bussijuhilt oleks kui kivi südamelt langenud, et keegi ütles, mida teha – proua saigi värske õhu kätte, bussi puhastati nii palju kui võimalik, ning vähe aja pärast sõitsime edasi. Peale lühikest peatust bussi põhjalikumaks puhastamiseks ühes kohalikus viski-vabrikus, tegime veel ühe veerand-tunnise peatuse Pytlochry nimelises linnakeses, mis on järjekordne romantikast õhkuv maaliline kohake.

Lilled, lilled...

Lilled, lilled...

Õhtul kella poole üheksaks olime Glaskow’s tagasi.

Miks ma siis tuuriga rahul pole? Sest nägi vähe, sedagi peamiselt bussiaknast. Eks oma osa oli muidugi ka pidevalt valaval vihmal, aga peatusi on tuuril siiski vähe. Bussijuht Andrew oli küll väga tore, kahjuks jäi tema jutust aga kõva 50 prossa mulle arusaamatuks, Glaskow mees oli ja sealtkandi šoti murrak olevat üks hullemaid. Üheks põhjuseks, miks me just selle tuuri valisime, oli see, et kava järgi liigub tuur mööda Loch Lagganist – seriaali “Monarch of the Glen” põhilisest võttepaigast, seriaali fännina tahtsin ma seda muidugi näha. Ja ega ei valetatud, puude taga oli järv täiesti olemas, loss, tõsi, jäi järve teisele kaldale ja seda puude vahelt märgata oli juba üsna võimatu.

Mis siis sellest kõigest järeldub? Tulnuks ikka auto rentida. Kallimaks poleks läinud, keeruline olnuks vast Glaskow’st välja sõita. Väljapool linnu teed on kitsad jah, aga liiklus see-eest on aeglane, poleks meiega juhtunud midagi. Oleksime saanud peatuda seal, kus ise tahtnuks ja näinud ilmselt kordades rohkem. Kuigi tegelikult olid mäed vapustavad siiski ka läbi akna ja vihma vaadates.

TAAS EDINBURGH

oktoober 22, 2009

Hommikul korjasime asjad kokku ja vudisime taas bussijaama suunas, et veel üheks päevaks Edinburghi sõita. Ka selleks päevaks ei olnud meil väga kindlaid plaane, mina tahtsin vaid kindlasti käia Edinburghi botaanikaaias. Kohale jõudes, hoiustasime oma suuremad kotid pakihoidu (kolm naela) ja taas pingsalt tänavasilte lugedes astusime aia poole. Nüüd olime juba targemad ja ei lasknud end häirida asjaolust, et tänavad siltide järgi vahepeal ära kaovad – tuleb lihtsalt edasi astuda, küll mingi aja pärast saab tänav jälle endise nime tagasi. Kohale jõudsime. Aia külastamine on tasuta.

Edinburghi botaanikaaed

Edinburghi botaanikaaed

Ülejäänud aia osaga on nagu on – olen näinud ilusamaid ja ka koledamaid aedu, naelaks on aga aia alpi-taimede kollektsioon. Ja see oli tõesti võimas, samas ka kaunilt kujundatud. Vääris tõesti vaatamist.

Alpi aed

Alpi aed

Alpi aia nuusutaja

Alpi aia nuusutaja

Pätakas tahtis ära käia muuseumis – National Museum of Scotland. Sellega läks meil selles mõttes halvasti, et olles kaardi järgi valesti hinnanud vahemaid, jõudsime muuseumisse alles tund enne sulgemist. Vaatamist oleks seal aga jagunud päevaks. Nii jooksime korrused vaid kiirkorras läbi.

Edasi oli meil vaba aeg, mõtlesime lihtsalt festivali tänavaesinejaid nautida, päris etendustel käimiseks poleks enam jõudugi olnud. Ja selgus, et tegelikult pole päris etendusi vajagi, kuna ka tänavaesinejad on uskumatul tasemel. Jäime esialgu üleolevalt seisma kondise noormehe juures, kes üherattalise jalgrattal püsti püüdis püsida.

Space Cowboy

Space Cowboy

Ja mida kauem seisime, seda laiemalt lahti suu vajus, tagantjärgi võib öelda et noormees andis parima show, mida elus näinud olen. Tegemist oli mõõganeelajaga, kes esineb Space Cowboy nime all ja kelle nimel on mitu Quinessi rekordit. Sellist professionaalsust, sellist läbimõeldust ja taset, mida see noormees suudab pakkuda, kohtab elus üldse harva, ükskõik  millisel alal. Nagu tänavaetenduste puhul ikka, on asi piletita, etenduse lõpus aga palutakse teha annetusi. Juba see, et ihnsuse võrdkuju Pätakas, rahakoti välja võttis, peaks näitama, kuivõrd hea etendusega tegemist oli.

Sel õhtul oli meil Edinburghis aega poole üheteistkümneni, et siis Londoni bussile minna, seega jalutasime niisama ja vaatasime veel teisigi esinejaid. Kõikvõimaikke pillimängijaid ja muidu tuleneelajaid on tänavatel valida mitmeid.

Kitarrimees

Kitarrimees

Punapüks-seelikud

Punapüks-seelikud

Ei ole laibad, etenduse reklaam hoopis

Ei ole laibad, etenduse reklaam hoopis

Teistest enam jäi meelde Šoti rahvuslikku muusikat tegev bänd, tõsiselt karvased ja mehised mehed. Ka muusika oli ehe ja vägev! Mõjus justkui Viljandi folgi jätkuna, meid Pätakaga kiskus juba tantsima, mis hirmus. Pundi nimi on Saor Patrol.

Karvased

Karvased

Kui esiti oli päris hirm bussis veedetava öö ees – õhtul läksime Edinburghist bussi peale ja hommikuks saime Londonisse, siis kartmine oli asjata. Kuigi istmete vahed olid sedavõrd kitsad, et seljatuge alla lasta ei õnnestunud, magasin mina vist enne, kui buss liikuma hakkas ja polnud veel ärganud, kui see Londonisse jõudis.

LONDON

oktoober 22, 2009

Pühapäev. Hommikust  sõime Buckinghami palee vastas, pargis murul.

Teadagi mis koht

Teadagi, mis koht

Politsei kõndis ringi ja äratas põõsaste all magajaid, meie käest õnneks küsis vaid, kas kõik on ikka korras. Mõnulesime seal tükk aega, vaatasime jalutajaid ja koeri, Pätakas söötis parte. Jalutajad jälle pildistasid omakorda parte söötvat Pätakat, mis tekitas minus küsimuse, et ega selline tegevus seal viimati keelatud ei ole, no mis sest Pätakast pildistada? Või pole inglased lihtsalt parte näinud? Edasi pidasime pikalt aru, mida teha kaasa toodud ja tühjaks söödud suure Marlboro kotiga. Lõpuks keerasime selle pahupidi ja toppisime ikkagi prügikasti, lootes, et hellitatud kapitalistid nüüd politseisse ei helista ja pommist ei teata. No ei tea, meid keegi päeva jooksul ei arreteerinud.

Puhtus massidesse! Tuvide hommik Londonis

Puhtus massidesse! Tuvide hommik Londonis

Ihnsamast ihnsam Pätakas keeldus metroo pileti peale raha raiskamast, aga Londoni linna muuseumi tahtis minna küll. Jala tahtis tema minna. Ja kuna laps – olgu ta või äärmiselt naiivne ja arvaku, et Londonis on vahemaad samad, mis Pärnus – peab saama mis laps tahab, siis läksimegi. Kohale jõudsime tunde hiljem, jalatallad ümmargused. Pätakas jätkuvalt entusiastlik, minule oli selleks ajaks Londoni suurest tulekahjust 1666 aastal juba sügavalt ükskõik. Suurim elamus sellest vahavast muuseumist oli kingituseks kaasa võetud õllepurgi purunemine seljakoti põhjas, mistõttu tuli meil kõik kraam muuseumi WC-s kottidest välja valada, kuivaks väänata ja uuesti mingil moe ära pakkida. Õnnetuse tagajärjel ei saanud me üht kotti enam normaalselt seljas vedada, mis raskendas kõndimist veelgi.

Pätakas aga otsustas oma kultuuritu ema järgmiseks Tate Moderni vedada. Vaatamata piinavale väsimusele, kõndisime me siiski kohusetundikult läbi kõik korrused – ja no ausalt, vaadata polnud seal mitte kui midagi. No vahest seda, et Warholi tööd on päriselt seina peal, mitte raamatus.. Samas ega nad sellest teistmoodi ei läinud. Lõpuks leidis isegi kunstihuviline Pätakas, et tualetid on selle muuseumi kõige huvitavam osa.

Tate`i sisutihedaim osa

Tate`i sisutihedaim osa

Matsid jäävad matsideks ühesõnaga, geneetilist liini pidi vist.

Olles selleks ajaks läbi nii füüsiliselt kui vaimselt, pressisin Pätakalt välja hamburgeri, peale mida olime mõlemad valmis minema Victoria jaama vaatama, ega Easybus ei tahaks meid paar tundi enne broneeritud aega Stanstedi viia. Õnneks tahtiski, nii olime mõne tunni pärast juba…. õe juures Mildenhallis, mitte lennukis!

EDASISED PÄEVAD

oktoober 22, 2009

Mõnulesime niisama, kussutasime õe lapsukest ja sõime. Pisut ikka sõitsime ringi kah, käisime vaatamas Ely katedraali. Enim jäi aga meelde hoopis Midlenhalli külakese teetuba Emily`s Tearoom.  See oli midagi erilist!

Väikeses ruumis vaid kuus lauakest, nõud roosilised ja pitsilised, kogu interjöör pani “Midsomeri mõrvadele” ikka pika puuga ära.

Milkshake

Mildenhall

Mildenhall

Tagasi lendasime Stanstedist – siin selgus, et kuna meie piletid olid välja prinditud Lakenheathti sõjaväebaasis, siis olid ilmselt mingid turvavõrgud või lihtsalt niisama mingid postkastid koristanud piletitelt maha vajalikud triipkoodid. Mul kangastus juba silme ees, kuidas armas Ryanair konfiskeerib nüüd meilt 40 naela selle eest, et meil tuleb check in teha uuesti lennujaamas, aga midagi nii koledat siiski ei juhtunud, meid juhatati lihtsalt vastvasse lauda, kus meie piletid õigetega asendati. Ja saimegi koju tagasi, vot.

Hello world!

oktoober 22, 2009

Welcome to WordPress.com. This is your first post. Edit or delete it and start blogging!